Millal see ükskord läbi saab?
Selline ajakirjaniku poolt nõudval toonil Eesti valitsuse pressikonverentsil 16.märtsil esitatud küsimus jäi mulle kõrva. Vastus jäi minu poolt kuulmata, küsimus aga kummitama.
Arvan, et sellele küsimusele pole täna täpselt suuteline vastama ükski inimene. Ja see, kes väidab vastust teadvat, spekuleerib.
Kasvõi juba seepärast, et ehkki täna on teada uuest viirusest Covid 19 ( ametliku nimetusega SARS-CoV-2) juba ühte ja teist, on palju olulist veel ebaselge. Näiteks pole ikka veel päris kindlalt teada, millal nakatunu muutub nakkuse edasiandjaks ja millal põdenu pole enam nakkuse allikaks. Pole teada ka see, kas inimkonnal õnnestub lõpeks haigusest vabaneda (nagu 2002-2003 SARSi epideemia), või saab sellest meie jaoks uus reaalsus, millega tuleb kohaneda. Pole teada, kas ja kui kiirest õnnestub luua efektiivseid ravimeid ja vaktsiini (nagu see on olemas gripi vastu). Pole teada, kas Covid 19 viirus ei muutu (nagu leetrite tekitaja), või hakkab see kiiresti muteeruma, nagu seda teeb gripiviirus. Me ei tea, kuidas levib haigus meie naaberriikides ja mis hakkab juhtuma arengumaades.
Me ei tea sedagi, kui distsiplineeritult hakkas Eesti inimene täitma isolatsiooni reegleid. Kui palju me ise hakkame isolatsiooni osas tegema erandeid näiliselt tervisest pakatavatele ja naerul näoga sugulastele/sõpradele. Või kui hästi tulen toime kiusatusega – tundes ennast ju tervise osas täiesti tavaliselt – minna kellelegi külla teda tema üksinduses rõõmustama. Eelmisel nädalal näiteks suhtlesin haigla fuajees põgusalt (nii umbes 4-5 lauset, siiski kätlemata, embamata ja umbes 2 meetri kauguselt) heas üldseisundis oleva tuttavaga, kelle samal päeval antud analüüs osutus Covid-19 osas positiivseks. Nii lihtsalt see käibki.
Oleme täna riigina, kogukonna ja kogudusena, peredena ja üksikisikutena varem kogemata olukorras. Piltlikult öeldes liigume kaardistamata alal.
Mida siis soovituseks öelda? Asjalikke nõuandeid on meie riigi pädevate ametkondade poolt antud piisavalt ja need on kättesaadavad ning neid poleks mõttekas siin korrata.
Tahan soovida kannatlikku ja rahulikku meelt. Meil on Taevane Isa, kellega oma muret ja rahutust jagada. Meil on kaaslane kiriku- või koolipingist, töökaaslane, või endine kolleeg, kellele helistada või meilida ja suhelda. Meil on üleaedne, või rõdunaaber, kellega saame jutelda ilma, et oleksime ninapidi koos. Pakkugem oma seltsi sellisel viisil ja vajadusel olgem valmis abistama ja abi küsima. Jälgige ametlikke infokanaleid ja infot advent.ee kodulehelt, ning jagage seda. Viibige värskes õhus. Peske hoolikalt käsi! Nii palju on häid raamatuid!
Panen kõigile südamele järgida meile antud isolatsioonijuhiseid, kusjuures isolatsioon tähendabki isolatsiooni.
Ja veel – ettevaatust! Praegust olukorda püüavad juba ära kasutada mitmed imelist abi pakkuvad tegelased. Alates “immuunsüsteemi tugevdavate” multivitamiinide ja toidulisandite müüjatest kuni esoteeriliste vidinate ja “väega” maarohtude pakkujateni (hirsi ja toortatra imelisest toimest, kuni inimesele mürgise vereurmarohu leotise tarvitamiseni). Enamus sellest sortimendist on lihtsalt kasutud, osa aga võib olla suisa tervist kahjustav. Olgu siinjuures taas toonitatud, et normaalset immuunsüsteemi ei saa kuidagi ohutult “paremaks tuunida”. Parim, mis me selle heaks teha saame, on see, et me seda ei kahjusta.
Ärge kindlasti minge kaasa üleoleva või ignoreeriva suhtumisega olukorra tõsidusse.
Ah, et millal see siis ükskord läbi saab? Arvan, et pigem hiljem, kui varem. Lähinädalad toovad sõnumeid lisanduvatest nakatunutest ja tõenäoliselt ka rasketest haigusjuhtudest. Täna ja homme elame läbi olukorda, millele panime muretult aluse umbes kaks nädalat tagasi. Kui me kõik täidame eelmise nädala lõpus kehtima hakanud eneseisolatsiooni reegleid, siis ehk võime loota nende tulemust näha taaskord alles kahe nädala pärast.
Olge Jumalast hoitud ja hoidke teisi.
– Jüri Vahtramäe